Ajalugu

Loodi mõis (saksa k Kersel, orduajal ka Teddo, Thedo Moysa, rüütlimõis Paistu kihelkonnas Viljandimaal ) on asutatud 16. sajandi keskel. Mõisa barokne härrastemaja on ühekorruseline, krohvitud, raske S-kivist murdkelpkatusega puidust hoone, ehitatud 18.saj keskpaigas.  18. ja 19. sajandi vahetusel on hoonet pikendatud põhja suunas ja lisatud lõunaküljele kahekorruseline tagasiastega juurdeehitis varaklassitsistlike detailide ja interjöörielementidega. Põhikorpuse keskteljel paiknenud puitlõikedekooriga ehitud puitpostidele toetuv varikatus ja pargiküljel olev veranda (hävinud) koos trepiga on hoonele lisatud 19. sajandi teisel poolel. Hoone vestibüülis on säilinud 18. sajandi keskelt pärinevad baroksed lae- ja seinamaalingud – punase, sinise ja valge liimvärviga otse palkseinale maalitud taimornament ja maalitud talalaed. Samasugused talalaed on säilinud hoone vanema osa teisteski ruumides. Tulenevalt muutunud kasutusest on hoonet 20. sajandil nii seest kui ka väljast korduvalt ümber ehitatud. Põllutööministeerium andis 1929.aastal mõisahoone Loodi algkoolile, kes töötas seal 1967. aastani. Pärast kooli sulgemist läks hoone Viljandi rajooni laste ja noorte spordikooli valdusse, tiibhoonet kasutas 1970.–1980. aastatel kohalik sidejaoskond. 1987. aastal võeti hoone kohaliku tähtsusega kultuurimälestisena kaitse alla.

Alles on ka palju kõrvalhooneid, mis on osalt nõukogude perioodil ümber ehitatud (kokku 8 muinsuskaitsealust hoonet)

Loodi Püstmäe lehispuistu on Loodi Looduspargi alale jääv kaitsealune euroopa lehise puistu.

Puistu rajas 1820.aastal Loodi mõisnik Heinrich August von Bock.

Lehiste keskmine kõrgus on 40, 5 m; siin kasvab ka Eesti kõrgeim lehis 43,9m(2007)

LOODI PÜSTMÄE oma suurepärase asendiga pälvis Bockide tähelepanu ajal, mil perekonnal tekkis idee rajada siia mõisakalmistu. Mõisakalmistute uuringute põhjal on seal olnud tõenäoliselt 9 matust,  viimane aastal 1903. Kuulsaim sinna maetud isik on aastatel 1872—1884 Liivimaa maamarssal olnud Heinrich (Anton Hermann Moritz Friedrich) von Bock (1818—1903).

HEINRICH AUGUST von Bock alustas Loodi mõisas metsa kultiveerimist ajal, kui ta polnud veel mõisa omanik. Esimesena rajati tema eestvõttel metsakultuur juba 1793. aastal.

Kunagise Loodi kõrtsi ja Sinialliku mägede vahel olev männik pandi kasvama 1809. ja 1810. aastal külvatud seemnest. Esimesed puud, mis Püstmäele 1802. aastal istutati, olid teadaolevalt seedermännid.

Ligi poole hektari suuruse lehisepuistu rajamiseks toodi seeme Saksamaalt Harzist ning see oli ilmselt korjatud kultiveeritud puudelt. Kasvupaik on siin sellele puuliigile viljakas ja sobiv. Siinsed lehised annavad ka looduslikku järelkasvu.

Rajades kalmistu naabrusesse ja selle ümber euroopa lehise puistu, kujundasid von Bockid endale tõelise mälestuspuistu, mis on üle elanud nii mõndagi ja üle poole sellest on veel ees, kuna  euroopa lehise eluiga võib ulatuda 500 aastani.

16. sajandi keskel kuulus mõis Tödwenite suguvõsale. Sajandi lõpus läks mõis Heinrich Tödweni õe kaudu Klodtide kätte (tõenäoliselt tuleneb siit ka Loodi mõisa nimi, Maria Tödwen abiellus Anton von Klodtiga) ning nendelt omakorda sugulussidemetega 1679. aastal Berend ja Wilhelm Bockile (tütar Elisabeth Klodti ja Lahmuse mõisniku Heinrich von Bocki lapsed). Von Bockide suguvõsale jäi Loodi mõis mitmeks sajandiks kuni mõisate võõrandamiseni.

Loodi mõisast sirgus mitmeid nimekaid aadlipoliitikuid, kes olid Liivimaal maanõunikud, õuekohtu assessorid, sõjaväelased, kiriku eestseisjad, samuti hariduse edendajad, kes kuulusid Õpetatud Eesti Seltsi ja Riia Ajaloo ja Muinasteaduste Seltsi. Ka kultuuriloosse on sisse kirjutatud Loodilt võrsunud Bocke: tänase mõisa vana peahoone rajanud Berend Johann von Bocki üks pojapoegadest oli Võisikul elanud Timotheus von Bock, „keisri hull“.

1863. aastal Loodi mõisa pärinud Heinrich von Bock oli samuti tunnustatud rüütelkonnapoliitik balti aadelkonnas. Ta õppis Tartus juurat ja reisis palju Euroopas, majandas Trikata mõisa, oli Liivimaa maanõunik ja maamarssal ning võitles 19. sajandil pealetungiva venestamise vastu. 

Heinrich abiellus Wilhelmine Schröder-Devrient`ga, rahvusvaheliselt tuntud ooperiprimadonnaga Dresdenist. 1848. aastal haaras Saksamaad revolutsioonilaine ja vabameelne lauljatar läks sellega kaasa. Teda süüdistati Dresdeni ülestõusule kaasaaitamises ja sunniti Saksamaalt lahkuma. Nii abiellus Wilhelmine 1850. aastal endast 14 aastat noorema Heinrich von Bockiga ja nad siirdusid esialgu Trikata rüütlimõisa, seejärel pidid nad aga üle võtma perekonna pärusmõisa majandamise Loodil.

Põhisissetuleku tõi Loodis 19. sajandil lambakasvatus. Lambad pärinesid Saksamaalt, vill viidi Riiga ja tulu tõi ka õlle- ja viinavabrik. Heinrich von Bock ja tema vend Woldemar surid mõlemad 1903. aastal. Woldemari poeg Bernhard päris Loodi mõisa, kuid suri 1911. aastal. Tema ainus tütar Alma suri tuberkuloosi ja nad on maetud von Bockide perekonnakalmistule Loodi-Püstmäe lehisesalus.

1913. aastal omandas valduse Bockide Lahmuse harust pärit Alfred von Bock, kes astus ka Balti rügementi. 1920. aastal mõis võõrandati.